Igaüks meist kogeb elu jooksul mitmeid kriise. Nende saabudes tunneme tihti­peale, et kaotame selguse ja kindluse, ent ometi on nad millekski vajalikud.

Psühhoteraapiat õppima minnes oli mul unistus, et kui olen usin ja tubli õpilane ning teen enda­le kõik koolimaterjalid selgeks, siis õnnestub mul nii targaks saada, et ei pea enam kunagi ühtegi kriisi ega valukogemust läbi tegema. Minu üllatus oli suur, kui mõistsin, et elu on ikkagi Elu. Kuna me elame polaarses maailmas, kus on pime­dus ja valgus, suvi ja talv, siis on ka valu ja rõõm. Üht ei saa teiseta. Kord ja kaos on elukangasse sisse kootud. Me ei saa kontrollida elu ega teisi inimesi. Ainus, mida kontrollida saa­me, oleme me ise. Kuulsin hiljuti vä­ga head mõtet: “Kontroll on algaja­tele. Aktsepteeri seda, mida sa ei saa kontrollida.”

Kriisi on raske kogeda. Võime tunda, nagu midagi pidevalt verit­seks, millega kaasneb hirm, et jook­seme verest tühjaks. Seepärast või­me kriisis olles hakata rabelema ja kummaliselt käituma. Meid võib val­lata surmahirm. Teeme ükskõik mi­da, et veri seisma jääks. Öelda ini­mesele, kes on kriisis, et “Usalda elu, küll kõik saab korda”, on sama hea, kui öelda inimesele, kellel on arter rebenenud: “Ära muretse! Ole rahu­likult.” Mõlemal juhul valdab meid tunne, et nüüd on lõpp. On meistri­töö jääda kriisiolukorras paigale, aktsepteerida olevikku sellisena, nagu see on, ning usaldada, et elu ise aitab meid sellest välja.

Kriis sunnib meid seisma silmitsi oma hirmude, nõrkuste ja ebameeldivate külgedega. Kriisiks ei saa valmistuda – see tuleb siis, kui vanal süsteemil on aeg puruneda, kui on vajadus muu­tusteks ning millegi uue loomiseks. Küll aga saab kaosest väljuda võimalikult väheste kaotustega, kui olla teadlik käitumisest, mis aitab keerulistel hetkedel toime tulla.

SAMMUD TASAKAALUNI

1. Olukorra tunnistamine, et en­dale mitte suurtes kogustes lisakannatust juurde küpsetada. Kui kriis on kohal, ei tasu raisata aega mõtetele nagu “See ei peaks niimoo­di olema”, “Seda ei oleks pidanud juhtuma”, “Niimoodi ei saa” jne. Olukorda eitades on meil võimatu vaadata sellele objektiivse pilguga. Tunnista hetkeseisu ja usalda seda, mis on – järelikult peab praegu nii olema. Sa lihtsalt ei tea veel, mille jaoks. See ei tähenda, et see peaks sulle meeldima. Ole uudishimulik teada saama, miks asjad on niimoo­di, ja ole valmis, et vastused küsi­mustele võivad saabuda alles palju hiljem.

2. Hoia kontakti oma kehaga. Sel­leks on meil vaja korralikult hin­gata. Kui juhtub midagi ebameeldi­vat, läheb keha kaitseseisundisse, me lõpetame hingamise ning kaota­me kehaga kontakti. Kriisis inimese hingamine võib muutuda nii pinna­pealseks, et hapnik jõuab vaevu ke­hasse. Kui istume ainult hirmudes, läheb energia kõik pähe. Kui kaob kontakt kehaga, võivad õnnetused ol­la kiired tulema. Sügavalt sisse ja väl­ja hingamine aitab kehal lõdvestuda ja lõõgastuda.

Selle kohta öeldakse “hinge tõm­bama” – me tõmbamegi hinge kehas­se tagasi. Kui me ei hinga pikaajali­selt sügavalt sisse ja välja, tekib ke­hasse pinge. Sealt saavad tihtipeale alguse peavalud ja muud hädad. Ener­gia jääb kinni ja seisma ning ühel het­kel tekib kurnatus.

3. Kohalolu – just seda sügavalt sis­se ja välja hingamine ju nõuab. ­­­Kõige parem asi, mida saame endale pak­kuda kriisisituatsioonis, on olla kohal siin ja praegu. Suurimad vead sünnivad tavaliselt rapsides ja mitte kohal olles. Kui oleme siin ja praegu, saame olukor­da näha palju objektiivsemalt ning vali­da sobivamad tegutsemisviisid. Muidu juhib meie Hirmujuht kogu mängu ja just selliselt pinnalt sünnivad valetamised, petmised, ignoreerimised, halvasti ütlemised, vägivald jne. Me ei saa kontrollida, mis juhtub, aga me saame valida, kuidas reageerime.

4. Järgmine samm on oma hirmudele otsa vaatamine. Milliseid hirme kriis meis välja toob? Näiteks. Mis siis, kui mind tabab ebaõnnestumine? Kas inime­sed tahavad olla veel mu sõbrad, kui ma olen kaotanud töö? Kas mu pere jääb mi­nuga, kui olen laostunud? Kui ma ei tea, mida tahan teha, kas teised ikka austa­vad ja armastavad mind? Kui mu järje­kordne suhe puruneb, kas ma olen ikka arvestatav kodanik? Jne.

Oleme harjunud hirmude eest põge­nema, aga mitte nendele silma vaatama. Selle asemel et vaadata otsa hirmule ük­sinduse ees, hüppame üheöösuhetesse. Selle asemel et vaadata otsa valule, läh­me tuimestama end alkoholi ja tubaka­ga. Selle asemel et rääkida tõtt, võtta vas­tutus ja riskida olla „halb“, valetame ja tee­me kõiki teisi süüdlaseks oma tegudes.

Et kriisist läbi minna, on vaja lubada endal olla haavatav ning vaadata oma sisemusse: kes ma olen siis, kui mul ei ole ühtegi ühiskonna kehtestatud trofeed (kodu/auto/palganumber/staatus/partner jne)? Kas minu väärtus seisneb minu töös, rahakotis ja auastmetes või peitub hoopis minu südames? Selles, mil­line inimene ma olen? Selles, kuidas ma ennast ja teisi kohtlen? Peame olema valmis vaatama otsa hirmule, mis ütleb: “Kui sa näitad, mil­line su elu tegelikult on, siis sa jääd sõp­radest/partnerist/tööst/austusest jne ilma.” Kas suudame sirgelt seista, toetu­des oma sisemistele väärtustele, või ku­kume kokku? Astudes oma hirmudele vastu, võime kaotada ainult asjad, mis meid tegelikult enam ei teeni ja mida me seega ei vaja.

5. Kriis kutsub meid loobuma maski­dest. Kui oleme vabanenud kas või ühest maskist või hirmust, on kriis oma tööd teinud hästi. Mis saaks olla veel pa­remat kui elamine oma tões, olles sina ise? Ainult ilma maskideta saame olla ehedad, hoida südame avatuna ja tunda suurt rõõmu.

6. Meil on kummaline uskumus, et abi küsimine näitab justkui nõrkust, ru­malust või saamatust. Teisi läheme aita­ma hea meelega, sest see annab meile või­maluse tunda, et oleme olulised, meid va­jatakse, et me muudame maailma pare­maks ja oleme head inimesed. Teistele me seda kingitust ei paku – võimalust tun­da ennast vajatuna, olulisena, heana.

Abi palumisega käib kaasas hirm, et siis oleme teistele koormaks või justkui nõrgad. Või on meil uskumus, et kui kee­gi armastab meid, siis ta peaks iseenesest taipama, mida rasketel hetkedel vajame. See on sama, kui meid saadetaks poodi sõnadega, et mõtle täna ise välja, mida ma süüa tahan. On eluterve väljendada oma vajadusi ja küsida teistelt toetust. Inimesed tahavad aidata, aga nad ei tea, kuidas. Meil on tarvis seda nendele öelda.

Kuldvõtmeks on igas keerulises olukorras küsimus “Mida ma vajan?”. See küsimus peaks käima kahes suunas: mida ma vajan endalt ja mida vajan teistelt.

7. Kriisis olles on meil vaja julgeda tun­da kõiki oma tundeid. Kui surume min­git tunnet alla, tekitame kehasse pinge, mis ühel hetkel võib muutuda kurnatu­seks. Üks loomulik tunne, mida paljud al­la suruvad, on valu. Kui me ei luba endal kogeda valu ja sellest läbiminemist, on sõltuvused kiired tekkima. Igasugune sõl­tuvus on enda tuimestamine, et mitte tun­da ebameeldivaid tundeid. Ka viha väl­jendamine on vajalik. Küsimus on, kui­das me seda teeme. Ei ole mõistlik min­na teise peale oma halba tuju välja ela­ma või karjuma, kui endal on paha olla. Küll aga ei ole selles midagi halba, kui so­bivas olukorras patja tuuseldame, lähme metsa omaette karjuma või kõneleme oma vihast. Me ei vabane tunnetest nende allasurumise teel, vaid ainult läbi nende tunnetamise.

8. Oluline on tunnustada ennast – liht­salt juba selle eest, et eelmise päe­va üle elasime ning et meil on julgust vaadata, mida uus päev toob. Õppida ela­ma viisil, mis ei kahjustaks teisi ega ka ennast, on imetlusväärne. See on kunst, mis väärib tunnustust ja aplausi. Minna kriisist läbi seda tunnistades, hingates, kohal olles, vaadates hirmudele otsa, maske maha võttes, abi paludes, julge­des oma tundeid tunda ja ennast tunnus­tades – see on meistritöö.

See, kuidas as­jad näivad, sõltub meie vaatenurgast. Na­gu võime vaadata üht teed selle kahest otsast – iga algus võib olla lõpp ja iga lõpp võib olla algus.