Vajadus teineteise järele

Kadri Sakala
EMA, suvi 2020

See tilluke koroonaviirus on meile valuliselt näidanud, et inimkond on üks terviklik organism ning et inimeksistents on võimalik üksnes suhtes teiste elusolenditega.”

Arvo Pärt

 

Üleilmne kriis ja teadmatus tuleviku ees tõidmuude taipamiste kõrval meile meeldetuletuse, kui seotud me üksteisega oleme. Oleme harjunud nägema sõltumist negatiivsena, aga kas see on alati nii?

 

Teadmatuse ajastu, kuhu kevad meid paiskas, tõi paljude jaoks kaasa mõistmise, kui haavatavad me oleme. Olukordades nagu praegu, kui me ei saa ennustada, mida homne päev tuua võib, hakkame rohkem märkama ka seda, kui haprad ja õrnad oleme üksinda ja kui väga me vajame üksteist. Seisame ühiskonnana justkui üksteise õlgadel, kus meid kõiki seob kokku nähtamatu niidistik – tõmbad ühe niidi välja, hakkavad ka teised ümberringi kukkuma.

 

Mina ja meie

 

Kui vaadata ajalukku, siis näeme, et aastasadu oli ühiskonnas fookuses peamiselt „meie”. Individuaalne „mina” pidi end alla suruma ega saanud end tihtipeale teostada. Nüüd oleme nihkunud teise äärmusse, kus fookuses on „mina”, aga „meie” on ära kadunud.

 

Kapitalistlikus süsteemis oleme eemaldunud üha rohkem sellistest väärtustest nagu kogukond ja kuuluvus, vaadakem kas või seda, kui paljud meist elavad üpris kaugel oma vanematest ja sugulastest, ning keskendume pigem staatusele ja materialistlikele hüvedele. Kui lisada sellesse võrrandisse fakt, kuidas töötab meie aju, mille eesmärk on panna meid keskenduma eelkõige ellujäämisele ja mis vähese teadlikkuse korral sunnib inimest kaasa minema impulssidega ja mõtlema otsuseid tehes üksnes enda kasule ning ellujäämisele, siis ongi tulemuseks maailm, kus joostakse raha ja staatuse järele, nagu sõltuks sellest elu.

 

Mida rohkem tähelepanu läheb välisele, seda vähem jääb ruumi suhete hoidmisele, mis aga omakorda lõhub usaldust ja turvatunnet inimeste vahel. Niiviisi toimides läheme aga ka vastuollu bioloogiaga. Sellega, kuidas me oleme üles ehitatud. Selle asemel et valida, kas mina või meie, oleks eluterve lähenemine mina ja meie.

 

Me vajame teisi

 

On tehtud lugematul hulgal uuringuid, mis kõik näitavad, et miski ei mõjuta meie vaimset ja füüsilist tervist rohkem kui suhted – vajadus armastada ja olla armastatud. Teadlased Umberson ja Montez tõid oma 2011. aastal ilmunud metaanalüüsis välja, et emotsionaalne isolatsioon tapab ja emotsionaalne seotus teeb meid tervemaks ning tugevamaks. Samuti teame, et kõige parem ravi traumat kogenud inimesele on peale teraapia just tema lähisuhted (Trauma and Families: Fact Sheet for Providers”, February 2011). Uuringud on ka näidanud, et inimestel, kes kogevad füüsilist ja emotsionaalset lähedust ning sidet teistega, kaob tarvidus mõnuainete järele.

 

Me sünnime vajadusega kontakti ja turvatunde järele ning see vajadus jääb terveks eluks. Loodus ei ole ilmaasjata meile kaasa andnud oksütotsiini ja peegelneuronid. Peegelneuronid aitavad meil asetada end teise inimese olukorda ning aimata ja tunda tema tundeid. Oksütotsiin, mis vallandub nii oma armsate inimeste füüsilises läheduses olles kui ka nendele mõeldes, suurendab aga usaldust, aitab lõõgastuda ning olla empaatilisem ja tulla kaitseseisundist välja.

 

Tänu oksütotsiinile on meie aju sel ajal, kui kogeme kellegi armastust või armastame ise, palju plastilisem. Nendel hetkedel on võimalik luua ajus uusi närvirakkude vahelisi ühendusi, millega võivad kaasneda uued arusaamad ja käitumised. Just siis on meil kõige parem võimalus õppida paremini armastama, paremini hoidma oma suhteid ning vaatama maailma uue ja elutervema pilguga. Me oleme suhteolendid ja loodud pikaajalisteks suheteks. Terve suhe loob terve aju. Meil on vaja muuta oma suhteid, et muuta oma aju.

 

Hoolivuse õppimine

 

Lähedastes suhetes on inimesed pühendunud teineteisele. Nad on emotsionaalselt kohal, jagades vastastikku oma vajadusi ja tundeid ning kuulates teineteist. Nad väljendavad nii oma poolehoidu ja hellust kui ka haiget saamist ja pettumist. Nad ei jookse konfliktide eest ära, vaid pakuvad hea meelega lohutust ja paluvad vabandust, kui näevad või kuulevad, et teine sai haiget. Ja nad on pidevalt huvitatud sellest, kuidas nad saaksid veelgi paremini teineteist armastada ja oma suhet tugevdada.

 

Sellist suhete loomist ja hoidmist tuleb õppida, sest see tarkus ei teki iseenesest. Kui me ei saa kasvada üles suhterikkas ja eluterves keskkonnas, kus täiskasvanud on ennast suhete vallas harinud, on lapsel väga keeruline õppida looma ja hoidma oma suhteid, mis toetaksid tema vaimset tervist. Mida rohkem puutub aga laps kokku tervete täiskasvanute, pere- ja kogukonnaga, seda paremini ta aju areneb. Aju tahab treenimist nagu lihased – mida rohkem mingit ajuosa kasutad, seda tugevamaks see muutub. Kui ajuosad, mis on seotud suhete loomise, hoidmise ja armastamisega, ei leia palju kasutust, nõrgenevad närviühendused ja inimene jääb suhete vallas vildakaks.

 

Tuleb mõista, et meil on vajadused, mille eest saame vastutada ainult ise, aga meil on ka vajadused, mille rahuldamiseks vajame teisi inimesi. Vaimse tervise jaoks on oluline ära tunda mõlemad.

 

Ohtlikud tagajärjed

 

Meie ühiskonnas on tavapärasem õpetada pigem seda, kui olulised on iseseisvus ja positsiooni saavutamine, ent märksa vähem õpetatakse lastele elutervete suhete loomiseks ja hoidmiseks vajalikke oskusi, nt koostööoskusi. Vähe sellest – märkamatult õpime me kartma nii üksteist kui ka iseenda tundeid ja vajadusi. Me elame maailmas, kus poisid kasvavad siiani sageli üles sõnumiga, et kui nad näitavad oma nõrkust, on nad nagu tüdrukud. Naised on mõrrad, mehed on sead ja tüdruku väärtus peitub tema välimuses. Mida kauem sellised õpetused püsivad, seda killustatumad oleme ühiskonnana, sest siis keskendume rohkem sellele, mis meid eraldab, mitte sellele, mis meid liidab.

 

Ent kui me läheme vastuollu bioloogiaga ja keskendume rohkem minale, eraldumisele, individuaalsusele, siis kaasneb sellega reaalne oht nii meile kui ka meie lastele. Näeme selle tagajärgi juba igal pool. Kui me ei saa kogeda kontakti oma lähedastega, hakkame looma kontakti millegi muuga – mõnuainete, toidu, töö, trenni, kõrvalsuhete, hasartmängudega jne.

 

Olukorda pingestab ka liigne ekraanide kasutus. Uuringutest teame, et selle tagajärjeks võib olla suurenenud isolatsioon, sest inimesed ei saa kogeda füüsilist lähedust ja kontakti. See omakorda on seotud depressiooni, ärevus- ja unehäirete, enesetappude ja haigestumistega.

 

Kuidas tekivad hinge mõrad?

 

Inimene teeb kurja siis, kui tema hing on katki. Kui me piisavalt palju kurjust kogeme, saame rääkida traumast, mis teeb väga raskeks usaldamise ja ennast teistest sõltuvaks tegemise. Terapeudina olen kohtunud paljude meeste ja naistega, kes on oma suhteid tahtmatult lõhkunud. Kui hakkame teemat lahti harutama, jõuame alati tagasi nende lapsepõlve. Tavaline stsenaarium on, et ollakse üles kasvanud üksikvanemaga, kes mingil põhjusel pidi ise hakkama saama. Tal ei jätkunud seetõttu piisavalt ressurssi, et pakkuda lapsele jagamatut ja korduvat positiivset tähelepanu. Teise tüüpilise stsenaariumi korral kasvatakse üles kodus, kus üks vanematest (või mõlemad või vanema uus partner) oli kas emotsionaalselt või füüsiliselt eemal, kuritarvitas mõnuaineid, kannatas vaimse tervise häire käes, või kus kogeti ja/või nähti pealt emotsionaalset, füüsilist või seksuaalset vägivalda.

 

Uuringutest teame, et inimesed, kel on täiskasvanuna terved ja hoolivad suhted, on reeglina kasvanud üles suhterikkas, stabiilses ning turvalises keskkonnas, mis on andnud neile tunnete sõnavara ja kogemuse sotsiaalselt hakkama saada. Me teame, et suhterikas keskkond, kus on mitmeid eluterveid kontakte, on määrav traumadest taastumisel. Ja me teame ka seda, et iga inimene, kes elab piisavalt vanaks, kogeb elus vähemalt üht traumat, tavaliselt rohkem.

 

Terapeudina on mul olnud väga ehmatav kuulda, kuidas spirituaalsetel koolitustel käinud inimesed jagavad sageli õpetust selle kohta, kuidas tuleb olla teistest sõltumatu ja kui oled haiget saanud, siis tuleb selle valuga üksinda toime tulla. Nõus – on tõesti meie vastutada, mida me oma traumaga peale hakkame, agaselleks, et traumat tervendada, vajame me teisi inimesi. Individualismis ei ole midagi spirituaalset. Kui vaadata ükskõik millist religiooni, siis kõik need räägivad kaastundest, mõistmisest, vastutusest, andestusest, seotusest ja armastusest. Veelgi enam, just antisõltuvus võimaldabki inimesel olla psühhopaat, sest ta ei taju seotust. Seotuse tajumine on eelduseks empaatiale, mis on iga eluterve ja lähedase suhte alus.

 

Negatiivne sõltuvus

 

Jah, on olemas ka negatiivne sõltuvus, mida tuntakse kaassõltuvuse nime all. Termin „kaassõltuvus” viitab täiskasvanud inimesele, kellel on raske lähedust kogeda. Pia Mellody kirjutab raamatus „Kaassõltuvus”, et kaassõltlane võib olla liialt sõltuv teisest, soovides, et teine inimene oleks talle hooldaja. Tüüpiline näide sellest on vanem või vanavanem, kes ei ole osanud tähelepanu pöörata sellele, et ta ümber oleks rikkalikult suhteid. Ta teeb etteheiteid lapsele, öeldes: „Sa üldse ei helista mulle.” Nii teeb ta lapse vastutavaks oma heaolu eest, selle asemel et võtta vastutus oma vajaduse eest enda kätte ja helistada ise ning väljendada oma igatsust, tunnistades: „Ma vajan, et me suhtleksime rohkem.” Ja võib-olla mõtiskleda ning arutada lapsega, miks ta ei taha temaga nii tihti suhelda.

 

Kaassõltlane võib olla ka antisõltuv – tal on raske abi paluda ning oma soove ja vajadusi jagada. Emotsioonide puudumise tõttu võib ta tunduda tuim, mistõttu ei saa ta lähedust kogeda. Ta on pahane, kui teised ei suuda lugeda tema mõtteid, ja ta peab ennast kas kehvemaks või paremaks teistest. Paarisuhtes muutub partnerite suhe sellises olukorras lapsevanema ja lapse suhteks, kus üks partneritest arvab teadvat paremini, mida teine tegelikult mõtleb või tunneb.

 

Mõlemad eelkirjeldatud kaassõltlase käitumised teevad suhete toimimise keeruliseks, kui mitte võimatuks. Seal puudub dialoog – ei nähta ega kuulda teist inimest, sest ei osata näha ega kuulata ennast. Ükskõik kui vaprat nägu nad ka maailmale ei esita, on need inimesed sügavalt õnnetud. Naised on reeglina kurvad, mehed reeglina vihased – vihased maailma ja elu peale.

 

Eluterve haavatavus

 

Enamik meist on väga head abi pakkujad, aga mitte abi küsijad. Kahe aasta eest kukkusin väga õnnetult ja see kogemus aitas mul eriti hästi (rohkem, kui oleksin tahtnud) teadvustada, kui halb abi küsija ma olen. Kuna vajasin kuude viisi abi absoluutselt kõiges, pidin seda oskust endas iga päev treenima, mis ei olnud sugugi lihtne. Tänu sellele olen õppinud ja siiani õpin, kui hea on olla hoitud ja armastatud. See on tervendav ja alandlikuks tegev kogemus ning muutnud mu kohtumisi lähedastega nii palju sügavamaks ja ausamaks. Sellest hoolimata kogen siiani, kui raske on mingitel hetkedel vaigistada seda häält, mida kuulsin lapsena: äkki olen koormaks kellelegi, sest„täiskasvanud” inimene peaks ju ise kõigega hakkama saama?

 

Et teised saaksid meile oma abi pakkuda, oleks vaja, et nad teaksid, mis meiega toimub. Selleks aga on meil vaja ennast avada – rääkida oma tunnetest, hirmudest, vajadustest, igatsustest. Vajadused, mille rahuldamiseks vajame teisi.

 

Jah, teistest sõltumine teeb meid haavatavaks, sest me peame paljastama midagi iseenda kohta. Mugavam ja justkui turvalisem on ennast peita ja ümbritseda kaitsevallidega, aga siis ei saa sündida ka inimestevahelisi sügavaid ja lähedasi kohtumisi. Neid tõelisi ja päris Kohtumisi. Mugav ei pruugi olla alati hea. Tänu oma kogemusele olen mõistnud, et tervenemine, ühendus teistega, haavatavus ja suhete sügavuse kogemine on igapäevane valik, mida pean mina tegema ja millest sõltub minu vaimne tervis. See on raskem valik, absoluutselt. Aga see on parem valik.


‹ Arhiiv