Terapeut Kadri Sakala: Kui on miski, mis aitab rasketel hetkedel edasi hingata, on selleks armastus ja headus.

Intervjueerija Hedvig Hanson
Edasi, 1. mai 2021

Praegusel segasel ajal, kus lisaks hirmule füüsilise tervise pärast kimbutavad meid järjest enam ka vaimsed haigused, on terapeutidel eriliselt palju tööd. Pikale veninud koroonaolukord on meid väsitanud ja rahutus ning kurvameelsus kipub võimust võtma. Sel hetkel vajame kedagi, kes pakuks toetust ning mõtteainet, kuidas elu keeruliste aegadega paremini toime tulla. Seetõttu on ka psühholoogid ja terapeudid tänasel päeval väga hõivatud, järjekorrad võivad olla kuudepikkused. Rääkisimegi terapeut Kadri Sakalaga terapeudi tööst, milliseid probleeme ta inimeste muredes näeb, kuidas ise ennast laeb ja mida teha selleks, et meie vaimne tervis oleks paremas seisus.

Holistiline teraapia, millega Sina tegeled, toetab mõtet - inimene on tervik, et kehaga toimuv mõjutab psüühikat ja vastupidi. Kuidas Sinu praktikas see on ilmnenud - kas saab üldse nõnda olla, et inimene vaevleb hingehädade käes, olles muidu füüsiliselt terve?


Kui on lühiajaline suurenenud stressitase, saab inimene ikka olla füüsiliselt terve. Ainsad kõrvalnähud võivad tol perioodil olla kõrgenenud ärevus, kehvem uni, söögiisu vähenemine/suurenemine, rohkem higistamist. Aga krooniline stress tõesti mõjutab meie füüsilist tervist. Kui meie närvisüsteem on pikemat aega sümpaatilises ehk oleme pidevalt võitle-või-põgene seisundis, vallandab aju rohkelt adrenaliini ja kortisooli, mis on stressihormoonid. Need mõjutavad koheselt meie vererõhku, südamelöökide sagedust, seedimist, veresuhkru taset. Kõik see nõrgendab meie immuunsüsteemi, kus oleme palju haavatavamad haigustele. Kroonilist stressi kogeval inimesel võivad kujuneda välja hingamisteede haigused, nt astma. Või allergiad, ärritunud soole sündroom, diabeet, migreen, ülehappesus, südame ja veresoonkonna haigused. Ja kroonilise stressi ning psüühikahäirete seos on veelgi tugevam.

Füüsiline vigastus avaldab kindlasti mõju psüühikale, aga mil määral ja kui kaua - oleneb asjaoludest. Luumurru korral, kui taastume ilusti, saame eluga edasi minna vanamoodi. Kui aga vigastus on raske ja inimene kannatab sagedase valu käes pikemat aega, no katsu siis elu nautida, kui närvisüsteem on pidevas häireseisundis. Või kui inimene ei saa oma keha enam kasutada vanamoodi. Nt halvatuse puhul - kui kaotame vana elulaadi, järgneb sellele ju lein ning vajadus õppida uutmoodi elama. Ja see on sageli pikk protsess. Kui inimesel on füüsiline puue ja ta ei saa elu elada nii nagu teised, see mõjutab. Me ju kõik tahame ja vajame kuhugi kuulumist. Vajame vabadust kogeda ja teha kõiki asju, mida teised saavad teha. See nõuab suurt tarkust ja oskust nende olukordadega toime tulla. Ja mingites situatsioonides jääb ka sellest väheseks.

Igas ajas on vist mingid raskused, mis on meile vajalikud õppetunnid. Kuulsin üht lugu naisest, kes jättis pooleli holistilise neliku seansi (teraapia protsess, kus klient uurib oma sisemaailma - toim), sest liiga valusaid asju tuli pinnale, ta ei suutnud sellest läbi minna. Kuidas julgustada inimest mitte põgenema oma valude eest, vaid julgema neile otsa vaadata, et lõpuks sest painest lahti lasta?


Jah, igas ajas on mingid raskused, aga ma pole päris nõus sellega, et mistahes raskus on vajalik. Ma ei ole veel leidnud, kuidas saab inimesele vajalik olla lapse või kodu kaotus. Või elamine pideva füüsilise valuga. Aga võib-olla ma olen liiga maine ja vähem vaimne sellise vaate jaoks.

Trauma ei mõju kunagi hästi, ei inimesele endale ega ka tema suhetele. Samas kõik, kes me elame vanemaks kui 18 aastat, saame kogeda mitmeid traumasid. See lihtsalt käib elu juurde. Nii et kui oleme emotsionaalselt “käpuli maas”, tasub vaadata, kuidas saame lasta traumal ennast kasvatada. See on väga suur enda iseloomu kasvatamine - kuidas jääda teisega hoolivaks ka valu ajal. Füüsilise ja emotsionaalse valu neuraalne töötlemine kattuvad ju otseselt ehk aju töötleb emotsionaalset valu nii nagu füüsilist valu. Samuti on suur iseloomu kasvatamine lubada teisi enda lähedale, kui tunneme end nõrgana. Sageli saadab meid sellistel hetkedel hirm, et kui teised näevad mind seisundis, kus ma ei ole kõige tugevam, hakkavad nad minust vähem arvama või hülgavad mu. Meile tundub ohtlik tunnistada kõva häälega, et “jah, ma tunnen ennast nõrgana”, “jah, ma tunnen praegu abitust”, “jah, seda on hetkel liiga palju”. Palju turvalisem on peitu pugeda või lähedasi eemale tõugata.

Mis puudutab seda naist, kes jättis seansi pooleli, siis mina usaldan oma kliente. Meie närvisüsteem on nii tark, et ta kaitseb meid. Kui inimene ei ole veel valmis valuga silmitsi seisma, on vaja seda austada. Inimest ei tohiks kunagi lõhkuda lihtsalt põhimõtte pärast, et meil oli seanss kokku lepitud ja nüüd on vaja sooritada ning linnuke kirja saada. Kui inimene on valmis oma valudega tegelema, siis ta seda ka teeb. Ja kui mitte, siis järelikult on sellel hetkel liiga vähe ressurssi.

Ressurss võib olla teadmine ehk tarkus; hoolivad inimesed, kellele saab toetuda; raha, mille eest lubada endale vaba päeva või nädalat, massaaži või paremat toitu, mis aitab hingel kosuda; emotsionaalne stabiilsus ehk rahulik hetk elus; hea füüsiline tervis, mis lubab üldse keskenduda muudele teemadele. Terapeut peab olema kliendi jaoks olemas, mitte vastupidi. Kui klient ei ole valmis, siis terapeudi kohus on klienti austada ja toetada, mitte tekitada temas veelgi rohkem süütunnet. Me ei saa võtta jumala positsiooni, kus arvame teadvat paremini, mis teise täiskasvanud inimese jaoks hea on.

Kui avastame end olukorrast, kus teame, et on vaja enda valuga tegeleda, aga tunneme, et ei suuda seda hetkel teha, võiksime lihtsalt endalt küsida: mis praegu takistab? On see hirm valuga mitte hakkama saamise ees? Kui jah, siis mis võiks julgust anda? Kas teadmine, et saab kord nädalas terapeudiga kohtuda? Paar lähedast inimest, kes võiks teada, mis meie hetkeseis on, ja kellega võiksime läbi rääkida, et nad võtavad tollel perioodil rohkem ühendust ja pakuvad oma poolehoidu? Või on see asjaolu, et hetkel on liiga palju stressi, mis takistab keskendumist? Vahel peab teraapiaga ootama, et inimesel tekiks piisavalt ressurssi tegelemaks enda emotsionaalsete valudega. Kui Sul maja põleb kolmest kohast, on seda raske teha. On inimesi, kes on selleks valmis, ja on inimesi, kellel ei ole tol hetkel nii palju ressurssi ning vajavad veidi rahulikumat hetke.

Kui tunned, et tahad kedagi julgustada, siis küsi: kuidas ma saan Sind toetada? Ja mitte sellel eesmärgil, et nüüd peab tema tänu Sinu küsimusele teraapiasse minema (see on vorst vorsti vastu kaup ja ma usun, et kellelgi ei ole õigust nõuda, et teine läheks teraapiasse või muudaks ennast. Me võime seda paluda, aga mitte nõuda), vaid eesmärgiga olla üheks lisaressursiks inimesele, et tal võiks ühel hetkel see uks avaneda. Ja ka siis on võimalus, et see uks ei avane.

Öeldakse ju, et inimesele antakse nii palju, kui ta jaksab kanda. Kuidas Sinu kogemus terapeudina on? Sinuni ju jõuavad need, kes ei jaksa seda neile antud raskust kanda?


Mina ei usu, et igaühele antakse nii palju, kui ta jaksab kanda. Vahel elu annab nii palju, et me murdume selle all. On ka ütlus: What doesn’t kill you, fucks you up mentally. Seda öeldes võiks proovida siiski alal hoida optimistlikku suhtumist, sest mis see alternatiiv on? Me ei saa valida, mis traumad meiega juhtuvad, aga meil on võimalus valida, kuidas neile vastame. Kui on miski, mis aitab rasketel hetkedel edasi hingata, on selleks armastus ja headus.

Uuringud näitavad, et traumade puhul aitab kõige paremini inimesel taastuda korduv positiivne suhtlus oma lähedastega, eelkõige pere ja sõpradega. Aga ka kogukond on oluline. Samuti on tähtis kehaline aktiivsus. Traumade puhul sobib hästi jooga, kuigi seksuaalse väärkohtlemise kogemuse korral võivad mõningad joogaasendid anda vastupidise reaktsiooni. Hea on ka veidi kiirem kõndimine. Kõik, mis paneb südame korraks kiiremini lööma, on hea, sest aju saab toota sellel ajal endorfiine, mis on lühiajalised õnnehormoonid. Ning tervislik toitumine. Traumade, eriti füüsiliste traumade puhul vajab inimene palju lohutust ja sisemist ressurssi, et sellega toime tulla. Isegi kui meil on piisavalt tuge lähedaste näol, võime ikka pöörduda lohutustoitude poole, mis on tihtipeale lisatud suhkrute rikkad. See võib aga omakorda viia järgmiste probleemideni, mis aitavad kaasa kroonilise stressi püsimisele, kus suureneb tunduvalt inimese kehakaal ja halveneb seedimine.

Kuidas terapeut ise jaksab oma töö raskust kanda? Pead ju iga päev kohtuma hädas inimestega. Olen mõelnud, et psühholoogidel ja terapeutidel peavad küll olema raudsed närvid. Samas ei saa ta ju olla külmavereline, ikka empaatiline. On Sul välja kujunenud enesesäästmistehnikad, mis Sind selles töös laevad?


Mida stabiilsem terapeut on, seda paremini ta suudab oma tööd teha. Fakt aga on, et me kõik oleme inimesed ja elu ei jäta kedagi meist puutumata. Igaüks meist kogeb siin elus kaotusi, õnnetusi, surmasid, lahkuminekuid, ärevaid hetki. Jah, need on rasked hetked, aga neid ei peaks võtma karistusena. Rasked hetked on üks elu osa.

Mind on alati aidanud liikumine. Olen suur jalutaja. Pärast mu õnnetust 2018. aastal on see olnud raskendatud mitmete operatsioonide ja PTSH (post-traumaatiline stressihäire) tõttu. Tänu sellele mõistan oma kliente palju paremini, kuidas võib keeruline olla pärast traumaatilist sündmust jätkata mingite vanade tuttavate või tervist toetavate tegevustega.

Trauma kogemine külmutab meid, see tekitab meis seisaku - võib panna seisma meie seedimise, meie avatuse ja läheduse kogemise, külmutab mingid tunded meis, ja vahel paneb meid ka täitsa füüsiliselt seisma, kus on raske leida jõudu või tahtmist liikuda. Trauma tagajärg on ka sõltuvused ja enamik füüsilisi haigusi.

Ainus võimalus traumast välja murda on hakata liikuma, piisavalt tervislikult toituma ning keskenduma oma suhetele. Üks suur ressurss on mu lähedased inimesed. Olen väga palju neisse investeerinud ja tänulik oma sõprussuhete eest. Ja tänulik ka nende muudatuste eest, mis mu perekonnas on toimunud.

Üks suurimaid tervendajaid on minu jaoks loodus. Ma usun, et kui inimene ei saa looduses olla, lõhub see keha ja vaimu. Seda enam on valus vaadata, kuidas linnad ei oska väärtustada rohelisi paiku ja kõik ehitatakse maju või poode täis. Aga kui raha ja kasum on suurem väärtus kui inimeste füüsiline ja vaimne tervis, siis nii on ja me peame olema valmis ühel hetkel nende tagajärgedega tegelema.

Lugesin Su tutvustusest, et oled õppinud muusikat, lausa Tallinna Muusikakeskkoolis ja EMTA-s, mida õppisid ja miks otsustasid eriala vahetada?


Muusika on olnud minu elus suur osa. Õppisin pianistiks. Suures tuhinas mängisin käed üle ja see jättis oma jälje. Mõtlesin tegelikult juba 12. klassis, et tahaksin minna psühholoogiat õppima, aga hirmust läbikukkumise ees tegin enda jaoks turvalise valiku ning jätkasin EMTA-s (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia). Ja siis vahetasin eriala, kus klaveri asemel õppisin koolimuusikat. Aga kolmandal kursusel läks sisemine kutse nii tugevaks, et ei saanud enam seda eirata ja läksin lisaks EMTA-le õppima samal ajal ka terapeudiks.

Muusikateraapiaga tegelemine ei ole Sind huvitanud?


Muusika võib anda suurt tervendust. Ta võib aidata meil anda edasi seisundit, mida sõnadega ei saa niimoodi kirjeldada. Muusika avab meie hinge ja puudutab kohti, mis tuletab meelde, kui palju meis tegelikult pehmust ja õrnust on. Ta võib meid ülendada või enesehaletsusse kiskuda. Aga muusikateraapia eraldivõetuna ei ole jah mingil põhjusel mind kunagi huvitanud. Mulle on piisanud sellest, et istun klaveri taha ja mängin seda, mis mulle meeldib ja mis mu hinges sellel hetkel toimub.


Su vastuvõtugraafik on tihe. On see kogu aeg nõnda olnud või milliseid muutusi oled märganud seoses koroonaajaga?


Enne koroonat oli mul alati kaks kuud ette broneeritud. Koroona alguse ajal, esimesed kolm kuud, oli ainult kaks nädalat ette broneeritud. Aga mul on erapraksis. Nüüd viimastel kuudel, kus oleme mõistnud, et see olukord jääb kestma pikemaks ajaks, on mul taastunud vana rütm. Küll aga kuulen kolleegidelt, kes töötavad kliinikutes ja rehabilitatsioonikeskustes, et seal on olukord hetkel hull ja järjekorrad ääretult pikad.

Ebaselges olukorras on inimestel alati raske ja see on seotud meie närvisüsteemiga. Meie närvisüsteem ei talu teadmatust, see ajab hulluks. Närvisüsteem armastab teada: miks, mida, kuidas, millepärast jne. Mida rohkem vastuseid närvisüsteem saab, seda rohkem ta saab maha rahuneda. Ja see on seotud meie ajuga. Aju esmane ülesanne on hoida meid elus ja ta tahab olla pidevalt valmis reageerima, et seda olulist ülesannet täita. Ta armastab meie vastust olukorrale ette planeerida, aga selleks on vaja infot.

Kui infot ei saa, liigub närvisüsteem paratamatult sümpaatilisse ehk võitle-või-põgene reaktsiooni ja kui selline olukord kestab kaua, tekib krooniline stress. Krooniline stress aga on omakorda trauma.

Mulle tundub, et praegu saame ikkagi veel suhteliselt hästi hakkama. Mind hirmutab, mis hakkab juhtuma kahe või enama aasta pärast, hoolimata sellest, kas olukord läheb halvemaks, jätkub samal viisil või läheb paremaks. Siis hakkame arvatavasti nägema tõelisi mõjusid, mis sellel olukorral on meile olnud.

Armastus. Teema, millest on nii palju suuri mõtteid, ilusaid sõnu… Armastus ravib, öeldakse. Kõik me otsime armastust. Ometi, kahjuks tihti valedest kohtadest! Minu tähelepanek on see, et inimesed peavad armastuseks armumise tiivustavat tunnet - see kestab mõnda aega ja siis tihtipeale kukutab meid pettumusse, sest tegelikult polnud see armastus, oli egoistlik tunne või lihtsalt hormonaalne tung.


Jah, inimesed ajavad sageli sassi iha ja armastuse.

Armastus on minu arvates tegu, see on tegusõna: järjepidev teisele pühendumine, teise inimese väärtustamine ja tema austamine, vastutustunne.

See, et keegi Sind ihaldab, ei tähenda, et ta Sind väärtustab. Ja et sellest aru saada, on vaja aega. Iha võib ajaga ruttu kaduda. Väärtustamine aga võib ajas minna sügavamaks ja suuremaks. Ning sellelt pinnalt tekib iha kõrvale ka imetlus, hellus ning õrnus.

Ma ei tea, kas ütleksin, et see on egoistlik tunne, mida läheme saama. Mulle tundub see liiga lihtsustatud vaade asjadele. Inimene, kes on saanud vanematelt piisavalt armastust ja väärtustunnet, teab enda väärtust ning seetõttu ei tarbi inimesi enda kasu eesmärgil. Ta tahab pakkuda oma partnerile soojust, hoolt, turvatunnet, kaitset ja lohutust ning annab endale aru, mida teeb ja ütleb. Ta on sügavalt huvitatud partneri tunnetest, vajadustest, hingehaavadest ja unistustest. Inimene, kes ei ole seda oma vanematelt piisavalt saanud, käib ringi sellise justkui kustumatu januga, kus võib igat lompi näha kaevuna. Ja nad reeglina ei jaksa huvi tunda, mida partner tunneb või vajab. Nad tembeldavad neid vestlusi jauramiseks. Kui Sul on nii suur igatsus hoidmise ja läheduse järele, et Sa ei suuda selgelt teist inimest vaadata ning Sul pole teadmist tegeleda oma päritoluperekonnaga (suhted isa, ema, õdede-vendade ja vanavanematega), siis võibki juhtuda, et Sul pole head arusaamist armastusest. Ja nende inimeste tunded, arvamused või tahtmised võivad muutud vastavalt ilmale.


Tõde ja vale. Paljud inimesed ei talu tõde ja eelistavad pooltõdesid või lausa valetatakse endale ja teistele. Paradoksaalsel moel üritatakse valega vahel end ja teisi ka säästa! Tean üht meest, kes terve elu on endale selle ilusamaks valetanud ja jääb mulje, et ta tõesti ise ka usub oma valet. Kuidas terapeudina öelda inimesele, et see, mida usud, ei ole tõene. Või kuidas üldse tõe ja vale mõisted terapeuditöös toimivad? Kuidas saada inimest mõistma, et ta elab vales ja nii edasi ju minna ei saa, kui tahta muutust oma elus?


Vale on alati enda säästmise eesmärgil. Kui keegi valetab meile, võtame seda muidugi isiklikult ja mõtted “Kuidas ta võis niimoodi teha?” on kerged tulema. Kui inimene valetab, räägib see tegelikult ju tema enda seisundist. Jällegi, mida rohkem ressurssi inimesel on, seda vabamalt ta saab end tunda ja ennast näidata. Kui keegi valetab Sulle, võiks endalt hoopis küsida: miks ta seda valet vajab? Kas see aitab tal ennast tähtsamana tunda (mis räägib ju sellest, et ta ei tunne end piisavalt väärtuslikuna)? Kas see aitab tal vältida süütunnet (mis räägib tema oskamatusest toime tulla oma tunnetega)?

Ma ei tea, kas on mõistlik öelda inimesele, oled Sa terapeut või mitte, et tema uskumised ei ole tõesed. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid vaatenurki olukorrale. Kui kaks inimest vaidlevad, vaidlevad nad reaalsuse üle – kellel on õigem reaalsus. On eluterve näha ja kogeda asju erinevalt. Teraapiasse tulevad inimesed reeglina seetõttu, et nende narratiiv olukorra kohta on viinud neid tupikusse. Ja siis me hakkame seda narratiivi vaatama ning uurima.

Üks hea küsimus on: kuidas see narratiiv toimib Sinu jaoks? Kui see tekitab paigal sammumist ja pusimist, siis tasuks ehk oma vaatepilti laiendada ja leida narratiiv, mis aitab elada ning inimesena kasvada.

Ma ei ole kindel, et teraapia eesmärk peaks olema saada inimene sinna kohta, kus ta tunnistab, et ta on endale valetanud. Inimesed tulevad teraapiasse reeglina eesmärgiga leida väljapääs oma olukorrast. Ja hakates uurima suhteid, uskumusi, mustreid, leiab inimene ise tee tõeni. Mina ei saa kellelegi ütelda, mis on tema tõde. Ja ma usun, et inimene peab saama ise oma reaalsust määratleda. Meie saame teda sellel teekonnal saata.

Meie uskumised tulevad ju ikka lapsepõlvest. Neid mustreid on raske murda. Vanemad on meie esimene eeskuju ja kriisihetkedel kipume ikka üle võtma nende käitumismustreid. Millest siis ikkagi alustada, kui tegelikkuses tahad luua uusi, targemaid mustreid?


Kui märkad, et komistad sama reha otsa mitu korda, tasub ehk minna teraapiasse. Vähemalt mina ei ole leidnud paremat viisi muudatuste loomiseks. Meil kõigil on pime ala, mida ise ei näe, sest kasvukeskkond, kust tuleme ja milliseks see keskkond sundis meid kujunema - see tundub tihti normaalne. Kuulen sageli, kuidas inimesed räägivad endast: ma olengi selline, kes ei laula või kes ei tantsi. Ma olengi selline, kes vajab palju üksinda olemist, kellel ei ole palju tundeid. Ma olengi selline, kes ei räägi palju jne. Näita mulle üks laps, kes ei armasta laulda, tantsida, mängida, joonistada, rääkida jne. Kuni selle lapsega juhtub midagi… mistõttu ta tunneb, et ei ole turvaline enam mängida. Või ei ole turvaline rääkida. Või väljendada oma tundeid. Ja niimoodi samm-sammult anname me endast ära osi ning hakkame rääkima endast lugu, mis ei pruugi üldse olla tõene.

Näiteks inimene, kes on kasvanud üles väga vägivaldse vanemaga, võib siiralt uskuda, et ta on hea vanem, sest ta peksab või sõimab oma last palju vähem. Tema reaalsuses on toimunud märkimisväärne upgrade ja selles kontekstis on ta tõesti hea vanem. Ta juba suudab nii palju vähem sõimata. Aga siin tulebki kasuks kõrvalseisja pilk, kes oskab juhtida tähelepanu ja küsida küsimusi meie pimealade kohta, kuhu me ise ei näe. Kui mõelda sõna “muster” peale, siis muster ju tähendab kordumist. Oma mustreid muuta on väga keeruline. Muudatuse tegemiseks läheb vaja palju ressurssi. Seepärast teraapia ongi reeglina pikaajaline protsess, kus võib minna aasta või kaks, et endale püstitatud tulemuseni jõuda.

Kurb statistika näitab, et järjest rohkem on vaimseid probleeme noortel. Ühtpidi see pidev ekraanides olemine, virtuaalreaalsus. Suhtlus on kolinud sotsiaalmeediasse, lapsed ei mängi enam õues, nad mängivad arvutites. Teiselt poolt pereväärtuste lagunemine. Kärgperendus... Olen näinud segaduses lapsi, kes peavad pidevalt ühe vanema juurest teise juurde kolima. Kuidas see Sinu meelest peaks laste jaoks toimima?


Mul on nii hea meel, et Sa tõid kärgpere teema sisse. See on ühiskonnas väga levinud müüt, et lapsed on segaduses või pinges, kuna peavad kolima ühe vanema juurest teise juurde. Uuringud taolist väidet mitte kuidagi ei toeta. Vastupidi, mida võrdsemalt saavad vanemad last jagada, seda parem vaimne tervis lapsel on. Iga lapsevanem, kellel on kärgpere, võiks ennast kärgpere osas harida. Täna me ei leiuta enam jalgratast.

Nii et asi ei ole selles, et kärgpere oleks kahjulik. Lahutuse järel on laps segaduses ikkagi siis, kui vanemad pole suutnud omavahelisi suhteid selgeks rääkida. Ametlikult on nad lahku läinud, aga emotsionaalselt on veel abielus, tehes teineteisele etteheiteid, kuidas keegi elab või mis valikuid ta oma elus teeb. Kahjuks unustavad vanemad sel hetkel, kui nad omavahel kaklevad, lapse ära. Nad ei mõtle, mida see lapsega teeb.

Kärgpere on eluterve ja normaalne nähtus ning sama väärtuslik kui pere, kus lapse mõlemad vanemad elavad koos. Kui vanematel on kõrval armastavad partnerid, kes hoolivad lapsest, siis laps saab kahe vanema asemel endale kolm või neli armastavat täiskasvanut. Mida rohkem on lapsel võimalus kogeda positiivset suhtlust turvaliste ja hoolivate täiskasvanutega, seda paremini lapsel läheb. Kasuvanem võib lapse jaoks olla väga väärtuslik ja oluline pereliige.

Inimesed ei oska ega julge suhelda. Põgenetakse vastutuse eest. Tänapäeva liberaalses maailmas on noortel oma mured, nad on justkui üksi jäetud. Millised on Sinu kokkupuuted just noorte inimestega, mis on peamised probleemid? Ja mis võiks olla lahendused, mis tooks leevendust?


Noorte inimeste peamine probleem on see, et vanemad on palju tööl ja kui nad ka kodus on, siis liiga väsinud ega suuda olla mõnusas ja rahulikus meeleolus. Või elavad nad kodus, kus vanematel on pingeline paarisuhe, millele ei otsida abi või mis ei leia lahendust. Keskendutakse peamiselt teemale “Kuidas koolis läks?”, aga küsimusi “Kuidas Sul on kodus olla minuga?” ja “Kas me (vanemad) teeme midagi sellist, mis Sind häirib, Sulle haiget teeb või mida Sul on keeruline mõista?” - neid väga ei küsita. Ja siis muidugi laste kiire ja sageli kehv eluviis - trenne palju, pidev tempo peal, edukuse vajadus, palju aega nutiseadmetes, vähe und, halb toitumine ja sageli kehvad suhted koduste ja/või sõpradega.

Lahendus võiks olla see, et täiskasvanud inimesed istuvad korraks maha, viivad end kurssi uuringutega ja teevad sellest järeldused, mis peegelduvad eluviisis ehk igapäevastes valikutes. Väga sageli, kui küsin klientidelt väärtuste kohta, ütlevad nad: pere on nr 1, siis sõbrad, hobi ja töö. Aga kui vaadata nende käitumist ehk kuhu ja kui palju nad oma aega ja muid ressursse panevad, ütleb see, et esimene prioriteet ja väärtus on töö, siis hobid ja trennid, siis saated telekast või raadiost, siis lapsed, sõbrad... ja kusagil lõpus on paarisuhe.

Kui täiskasvanud inimesed hakkaksid ise elama väärtuste järgi, mida nad enda sõnul oluliseks peavad, mudeldaksid lapsed sedasama. Laps ei oska teisiti teha, kui vanem seda talle ei näita. Kuidas peaks laps oskama vanemaga lähedust luua, kui vanem seda talle ei näita või takistab lapsel teise vanemaga suhtlemast ja koos olemast? Kuidas peaks laps tulema vanemale oma muret kurtma, kui ta näeb, et vanem ei saa endagagi hakkama? Kuidas peaks laps suutma konflikte lahendada, kui ta näeb, kuidas vanemad lähevad konflikti korral kaitsesse ja süüdistavad teineteist, selle asemel et kuulata ja püüda mõista teise vaatenurka? Ja kui vanem kodus lapsega ei tegele, siis muidugi istub laps nutiseadmes või mängib arvutimänge. Kuidagi peab ju seda tühjust ja valu leevendama ning tuimestama. Sellest ei piisa, et mõned vanemad seda teevad. Vaja on kriitilist massi, et muudatused hakkaksid juhtuma.

Kõige valusamad on inimese elus ikkagi lähisuhted. Suhted vanematega, lastega, õdede-vendadega, elukaaslasega. Vahel mulle tundub, et me lihtsalt väsime, tüdineme ja sealt tulevad vead sisse. Me ei oska enam väärtustada inimesi, kes on me lähedal, me keskendume nende vigadele, selle asemel et olla tänulik nende heade omaduste eest - sest kõigis on ju midagi head! Lähisuhetes vist üks tähtsamaid oskusi on ka oskus andestada… ja oskus lahti lasta ootustest teisele.


Me kordame lähisuhetes reeglina samu mustreid, mida nägime enda päritoluperekonnas. Inimese närvisüsteem harjub sellega, mis kodus oli. Ja kui tahta muuta täiskasvanuna oma suhtemustreid, on vaja suurt pingutust ja teadlikkust, et oleks võimalik teha midagi teisiti. Lapse ja vanema suhte eest vastutab alati vanem. Vanem on see, kes peaks pakkuma lapsele turvalist ja stabiilset kasvukeskkonda, kus laps on ümbritsetud turvalistest täiskasvanutest, kellega tal on pidev positiivne suhtlus, et tema aju saaks hästi areneda.

Aga kui vaadata meie riigi ajalugu, on selles palju vägivalda olnud. Sõda ei olnud üldse kaua aega tagasi. Mis tähendab seda, et meie vanavanemad ja samuti vanemad olid väga traumeeritud. Kui inimene on kogenud traumasid - vaesus, pereliikme surm, eraldatus oma perekonnast või lähedastest, kodu kaotus, teadmatus tuleviku suhtes, kiusamine, pikemat aega ebaturvalises keskkonnas olek, vanema depressioon või muu vaimse tervise häire, vanema sõltuvus, vanemate konfliktne suhe, kui ligipääs ühele vanemale on takistatud, emotsionaalne, füüsiline või seksuaalne vägivald jne - kui neid traumasid pole saanud tervendada (ning vanasti polnud väga mingit teadmist traumadest ja nende mõjudest nii meie füüsilisele kui vaimsele tervisele), siis… ongi olukord, kus traumasid kantakse põlvest põlve edasi.

Kui armastuses ja turvalisuses on olnud sõja ja okupatsiooni tõttu nii suur katkestus, siis sellest tervenemine nõuab suurt tööd ja teadlikkust meilt kõigilt. Pole ime, et näeme sageli perekondi, kus on normaalne mitte väga suhelda oma õdede-vendadega, kus ei osata oma partnerit või lapsi hoida ja armastada ning andestada nende eksimusi. Või kus ei osata teha pärast lahkuminekut koostööd lapse teise vanemaga.

Me õpime koolis igasuguseid asju, tuubime valemeid ja õigekirjareegleid. Ajame taga häid hindeid, pingutame! Ometi, peamist - suhtlemisoskust - meile ei õpetata. Mulle küll tundub, et koolis võiks õpetada eelkõige inimpsühholoogiat, ehk oleksime siis vähem kimbatuses neis suhetes? Või on see ikkagi Sinu meelest pigem elukooli osa ja elukestev õpe? Mida palju ära ei õpigi!


Ma olen väga selle poolt, et koolides oleks sotsiaalsete oskuste õpetus. Andsin 32. keskkoolis aastal 2012 valikainena psühhoteraapiat, mis oli kõige populaarsem valikaine. Kui Kalamaja Avatud Kooli kontseptsiooni alles loodi ja käisid mõttetalgud, mis võiksid olla kooli peamised fookused, söötsin neile ette idee, et lapse füüsiline ning vaimne tervis ja sotsiaal-emotsionaalne areng peaks olema prioriteet nr 1. Jagasin oma teadmisi ning materjale ja õnneks see saigi valitud üheks peamiseks fookuseks. Olen väga õnnelik ja tänulik selle eest.

Siiski, me võime lapsi õpetada, aga kui õpetajad ise nendest teadmistest ja oskustest oma väljaõppes ilma jäävad, kogevad lapsed koolis topeltstandardeid. Meil on koolides siiani liiga palju õpetajaid, kes kasutavad distsiplinaarvahendina õpilase häbistamist või kes tembeldavad lapsi halbadeks või laiskadeks. Need lapsed on hädas ja kõik täiskasvanud nende laste ümber (lapsevanemad, õpetajad, treenerid jne, kes lapsega korduvalt kohtuvad) vajaksid teadmisi ja oskusi, kuidas nende lastega käituda ja olukordi lahendada. Sageli vajavad abi just täiskasvanud, mitte laps. Laps on täiskasvanute peegeldus.

Õnneks on enamik vanemaid ja täiskasvanuid laste suhtes hoolivad, neil lihtsalt puuduvad teadmised. Kui neid teadmisi saaks kättesaadavamaks teha ja neid teadmisi saaks edasi anda oma ala spetsialistid, kes ei esitle asju mustvalgena, mida mitmed isehakanud spirituaalsed arvamusliidrid teevad, oleks kindlasti ühel hetkel näha edasiminekut.

Mida sooviksid Sa näha meie ühiskonnas teistmoodi või millele soovitaksid tähelepanu pöörata ka riiklikult, et meie vaimne tervis oleks paremas seisus?


Riik peaks suunama kõige rohkem ressurssi ja raha lastesse. Lasteaiad, lastehoiud, kõik muud tugisüsteemid. Õpetajaid rohkem, rühmad väiksemaks. Mida rohkem on lapse ümber turvalisi täiskasvanuid, seda paremini tema aju areneb. Mida valgusrohkem ja paremini planeeritud ruum, seda mõnusamalt ja turvalisemalt närvisüsteem seal ennast tunneb.

Mulle tundub kummaline, et riik ei investeeri väikeste lastega peredesse, lastaiaõpetajatesse ja lastehoidu. Just see on aeg, mil lapse aju areneb kõige rohkem ja on kõige tundlikum, mistõttu varajased kogemused jätavad kõige suurema jälje inimesse kogu ülejäänud eluks. Ülikoolis, kus saab mõjutada ainult väga väikest osa ajust, investeeritakse seevastu õppejõududesse ja keskkonda rohkem.

Nii et mida väiksem laps, seda rohkem raha peaks olema sinna suunatud, ja mida vanemaks laps saab, seda vähem võiks olla investeeritud. Uuringutest teame, et lapsel, kes on esimesel kahel elukuul kogenud turvalist keskkonda, aga pärast seda järgmised 12 aastat palju ebaturvalisust, läheb elus paremini kui nendel lastel, kes esimesel kahel kuul kogesid ebaturvalisust, aga järgmised 12 aastat turvalisust.

Kui investeeriksime raha ennetusse, mitte tagajärgedega tegelemisse, läheks meil kordades paremini.

Kas võtad mõttes tööd koju kaasa ka, mõne inimese probleemi peale mõeldes? Või suudad end siiski vabal ajal täielikult inimeste lugudest välja lülitada?


Vahel juhtub ikka, et kellegi lugu läheb väga hinge. Ja vahel juhtub, et jalutan või teen midagi ja siis tuleb hea idee, mida mõne kliendi, paari või perega võiks proovida. Ma arvan, et seda juhtub igas töös, kus on vaja loomingulist lähenemist. Aga kui olen võtnud nõuks puhata, siis üldjuhul oskan seda teha küll. Mida aasta edasi, seda paremini välja tuleb.

Öeldakse ju ka, et terapeudid on samuti kõigest inimesed ja neil võib olla samuti probleeme ning et nad vahel ei suuda ennast aidata, kuigi oskused on justkui olemas. Kas neil päevadel, kui tunneme, et oleme ebaõnnestunud, oleme hirmul, peaksime me kohe midagi selle tundega ette võtma või pigem laskma sel rahus olla ja oodata päeva, kus taas tunda rõõmu ja elujanu? Äkki on see ka loomulik, elus ei saa kõik olla alati ühtemoodi, kõik ongi muutumises? Ning see pidev positiivsus olekski kunstlik?


Pidev positiivsus on juba patoloogia. Need hetked, kus tunneme end nõrgana, on muidugi keerulised. See on suur õppimine meie kõigi jaoks siin elus, kuidas mitte tormata neid tundeid kohe tuimestama kas töö, hobi või mõnuainega. Alustuseks võiks nende tunnetega kõigepealt istuda ja neid austada. Olenevalt tundest saab vaadata, mida oleks vaja teha. Kurbuse korral lubada endal olla kurb ja küsida lähedastelt enda hoidmist ja saatmist. Paljude esimene reaktsioon on proovida kohe teise valu ära võtta, hakates nõu andma, lahendama, selgitama, nagu tunne oleks probleem. See ei toimi. Me ei vaja, et keegi lahendaks meie tunde ära. Me vajame, et keegi saadaks meid selles tundes. Ütleks: “Ma näen/kuulen, et Sa oled kurb. Mul on nii hea meel, et Sa minuga seda praegu jagad, sest ma ei taha, et Sa oleksid selle tundega üksi. Mida Sa vajad?”

Viha korral võiks endalt küsida, kas on vaja kellegagi rääkida, et tunda ennast turvalisemalt. Hirmu korral võiks vaadata, kas on vaja kelleltki küsida rohkem infot või siis jällegi paluda lähedastelt hoidmist ja julgustavaid sõnu. Minu meelest kõige raskem ongi inimesel küsida teistelt abi, toetust ja lohutust. See on meisse nii sisse taotud, et peab ise hakkama saama. Ja kui meie ajalugu vaadata, on see mõistetav. Seal oligi palju hetki, kus pidi ise hakkama saama. Aga täna meil ei ole sõda.

Kui inimene püüab ise kõigega hakkama saada ega luba endal olla haavatav, peab ta selleks endas paljusid kohti tuimaks tegema ja sageli need inimesed muutuvad oma lähedaste suhtes väärkohtlevaks.

Ma arvan, et iga inimene võiks mõtiskleda selle üle, kas on mõistlik luua järjepidevalt keskkonda, kus on nii raske lubada endal olla inimene, vaid pigem eeldame endalt robotiks olemist.

Lugesin hiljuti, et põhjus, miks mõni inimene, kellele ehk on palju rohkem antud kui teisele, on ometi õnnetum, peitub selles, millele me keskendume. Et peaks ikkagi püüdma keskenduda positiivsele, kuigi inimese meel on ehitatud pigem nõnda, et rohkem jääb meelde negatiivne, kahjuks!


Aju esmane ülesanne on hoida meid elus ja seepärast tahab ta pidevalt märgata asju, mis on halvasti, et ennast kaitsta. Õnneks saame oma aju treenida ja üks viis selleks on sundida ennast märkama iga päev vähemalt 10 asja, mis on hästi. Ja väljendada iga päev vähemalt kolmele inimesele tänu - kas siis kirja teel, telefonis või silma vaadates. Kõige parem on see viimane variant. Närvisüsteem liigub sinna, kuhu läheb meie tähelepanu. Ehk kui võtan fookusesse selle, mis on hästi, saab närvisüsteem liikuda parasümpaatilisse, kus on lõdvestunud ja mõnus olek. Kui võtan fookusesse selle, mis on halvasti, liigub närvisüsteem sümpaatilisse, kus tuleb võitle-või-põgene reaktsioon.

Öeldakse, et vaimsed häired sagenevad just varakevadel, kas oled ka seda oma töös täheldanud? Võib see olla seotud just selle pika talve kurnatusega, nii kehas kui seeläbi ka meeltes? See tähendaks, et meie pimedus ja kliima ikkagi mõjutavad me meele olekuid?


Jah, statistika ütleb, et kevadel on enesetapukatseid tõesti rohkem. Ma ei saa öelda, et oleksin ise märganud, et abivajajaid on varakevadel rohkem, sest mul on alati ukse taga palju abivajajaid, sõltumata aastaajast ja ilmast.

Nii palju kui uuringutest teada, ei ole see seotud nii väga pika talvega, vaid valgusega. Sellel on ka nimi - hooajaline afektiivne häire (SAD). Inimesed hakkavad kurvastama, kui õues läheb kas valgemaks või pimedamaks. Ja täna me päris täpselt ei tea, mis seda põhjustab.

Äkki annad lõpetuseks mõne harjutuse, mis võiks meid suunata helgemasse tulevikku!


Tee iga päev kellelegi üks heategu - helista ja küsi, kuidas läheb. Saada sõnum: "Mõtlen Su peale" või "Kallis oled". Kutsu keegi sööma. Tee kellelegi kooki või leiba. Naerata vastutulevale inimesele. Küsi kellegi käest: "Kuidas ma saaksin Sind aidata?" Kallista. Võta käest kinni. Tee pai. Kingi lilli.

Iga väikese heaga muudad Sa kellegi närvisüsteemi seisundit paremaks. Ja kui piisavalt palju närvisüsteeme tunneksid end turvaliselt, oleks tulevik palju helgem.

 




‹ Arhiiv