Emotsionaalne vägivald paarisuhtes

Kadri Sakala
Hingele Pai, sügis 2018

Töötanud aastaid paarisuhteterapeudina, on mul olnud väga ehmatav näha, kui palju kasutatakse suhetes emotsionaalset vägivalda. Seda võib pidada lausa epideemiaks.

 

Ajuskaneeringutest teame, et aju töötleb emotsionaalset valu samas piirkonnas, kus registreerib füüsilist valu. Kuid nähtamatud haavad jäävad tihtipeale ravimata ja väärkohtlejalt ei nõuta vastutuse võtmist. Emotsionaalse vägivalla mõju psüühikale on sügav ja laiaulatuslik.

 

Paaril aitab elu keerulistest hetkedest ja perioodidest läbi minna usaldus. Teadmine, et ma saan oma kaaslast usaldada, pakub piisavat jalgealust, et asja rahulikumalt võtta ning tormilistel hetkedel selget pead hoida. Emotsionaalselt vägivaldset inimest on aga võimatu usaldada, sest tema peale ei saa loota, ja seetõttu need suhted tihtipeale katkevad. Usaldus ei vea välja.

 

Valu algus

 

Suhtes esitab aju küsimusi, kontrollides: „Kas ma saan sinu peale loota? Kas sa oled minu jaoks olemas?“ Kui vastus on „ei“ või „võib-olla“, aktiveerub otsekohe roomaja aju, mis juhib võitle-või-põgene-reaktsioone. Ja see avab uksed emotsionaalselt vägivaldsele suhtele. Selle asemel et rääkida pingeolukorras oma hirmudest, tunnetest ja vajadustest, hakkab enamik meist süüdistama ja eemale tõmbuma. Me ei otsi oma partnerilt abi ja lohutust, kui tunneme end ebakindlalt, vaid muutume närviliseks ja vihaseks või külmaks ja tundetuks.

 

Vähesed on saanud kodust kaasa oskusi, kuidas tulla toime tunnetega. Väärkohtlemine saab alguse sellest, et inimene ei tule toime mõne oma tundega – nt abituse, hirmu, kurbuse, nõrkusega – ega oska seda vägivallatult väljendada. Et haavatavat tunnet kinni katta, muutub ta vihaseks või tuimaks ning ründab oma partnerit või põgeneb teleri, töö, garaaži, lapse, sõbra, spordi vm juurde.

 

Eluterve inimene oskab reguleerida oma tundeid ning saab aru, et ebaviisakat käitumist ei õigusta kunagi miski. Ta tunneb piisavalt häbi, et võtta vastutus oma käitumise eest. Ta palub vabandust ja küsib partnerilt: „Kuidas saaksin tehtud kahju heastada?“ ning muudab oma käitumist. Häbitunne takistab teist inimest väärkohtlemast.

 

Väärkohtlejal aga puudub häbitunne ning seetõttu ei leia ta põhjust vabanduse palumiseks, sest partner peaks tema käitumist mõistma ja tolereerima ning enamasti on partner „ise süüdi“ väärkohtleja käitumises. Tal on sada ja üks õigustust oma hääle tõstmisele, valetamisele, ignorantsusele, kokkuleppe rikkumisele või muule väärkohtlemisele. Ja isegi kui ta mingil hetkel vabandust palub, siis oma käitumist ta ikka ei muuda.

 

Kui inimene ei saa paarisuhtes olla haavatav, muutub ta närviliseks. Halvimal juhul jääb haigeks, hakkab mõnuaineid tarvitama või toimub nähtamatu lahutus, kus elatakse küll ühe katuse all, aga eri universumites.

 

Kuna emotsionaalselt vägivaldses suhtes olijatel puudub teadmine, mis on suhtes aktsepteeritav ja mis mitte, siis kas süüdistatakse teist poolt enda vajakajäämistes ja keeldutakse võtmast vastutust või võetakse suhtekvaliteedi eest ainuisikuline vastutus enda õlule.

 

Emotsionaalselt vägivaldses suhtes valetab vägivallatseja nii endale kui teisele: „Sina paned mind niimoodi käituma.“ Tõlge: sina vastutad minu käitumise eest. Ja see, kes kogeb vägivalda, valetab endale: „Kui ma oleksin piisav, siis ta ei vägivallatseks minuga.“ Tõlge: mina vastutan teise inimese tegude eest.

 

Emotsionaalselt vägivaldsetel inimestel on raske mõista oma partneri tundeid. Nad võivad olla empaatilised võõraste inimestega, aga koduseinte vahel võivad käituda julmuritena, kelle suust tuleb kergelt välja inetuid sõnu ja valju häält. Nad ei ole nõus kuulama oma partnerit lõpuni, kui on käsil konflikt, ega ole valmis jääma tüli käigus viisakaks. Otsuste tegemisel keerleb maailm nende ümber, kuigi nemad seda ise niimoodi ei näe.

 

Mida pidada emotsionaalseks vägivallaks?

Hääle tõstmist ja karjumist, ärapanemist (ka naljaga ärapanemist), usalduse reetmist, ajaloo ümberkirjutamist, enda sõnade või tegude eitamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, häbistamist, ähvardamist, varjamist, valetamist, solvamist ja inetute sõnade kasutamist teise kohta, nimedega kutsumist, olulise informatsiooni endale hoidmist, lugupidamatust, vaenulikku huumorit, ignoreerimist (jätab teise inimese tunded ja vajadused hooletusse, ei vasta küsimustele jne), korduvalt lubadustest ja kokkulepetest mitte kinni pidamist, teise parodeerimist, teisele lõksu seadmist, teise süüdlaseks tegemist, ebastabiilsust (täna armastan, homme ei armasta; täna kokkulepe kehtib, homme ei kehti – inimese käitumist ei ole võimalik ennustada) ja impulsiivsust (reageerib või tegutseb mõtlematult, teeb otsuseid ilma täit infot omamata).

 

Kuidas partneri häirivast käitumisest rääkida?

Kliendid tihtipeale küsivad: kui ma kritiseerida ei tohi, siis kuidas ma partneri mingit ebameeldivat käitumist kommenteerima peaksin? Reegel on lihtne: frustratsiooni väljendada on eluterve, kritiseerida ei ole eluterve.

Frustratsiooni väljendamisel sa kirjeldad käitumist, mis sind häirib (nt sa jäid hiljaks, sa ei kuula mind lõpuni, sa ei pidanud kokkuleppest kinni jne).

Kriitika andmisel ründad teist inimest, tema iseloomujoont (nt sa oled isekas, rumal, kibestunud, ohver, laisk vms).

 

Usk paranemisse

 

Need, kes on läinud kokku emotsionaalselt vägivaldse inimesega, hoiavad kinni unistusest, et sügaval selles julmuris on siiski hea inimene ja kui teda piisavalt armastada, paistab headus tema seest lõpuks välja. Nad hakkavad vabandama igat oma partneri käitumist. Neil on raske mõista, et iga inimene vastutab ainult enda käitumise eest.

 

Vägivalla all kannatajad süüdistavad ennast teise reaktsioonides ja hakkavad käima kikivarvul, kartes uut plahvatust teiselt poolt. Nad panevad partneri vajadused enda omadest ette ja päeva lõpuks tunnevad end tühjalt ja jõuetult. Nad tahavad näha ainult seda head, mis teises on, ning keelduvad nägemast julmust ja hoolimatust. Need on inimesed, kes tihtipeale tulevad teraapiasse ja käivad seal kaua, eesmärgiga õppida olema veel parem partner oma väärkohtlejast kaasale. Et äkki siis hakkab teine neid müstiliselt armastama ning inimlikult ja viisakalt kohtlema.

 

Vägivalla all kannatajatel on raske väljuda suhtest seetõttu, et väärkohtleja ebastabiilsus paneb neid kahtlema nende enda reaalsuse adekvaatses tajumises. Kuna väärkohtleja mõte, tunne, otsus ja käitumine võib iga kell muutuda, ei jõua partner sellega sammu pidada. Üks meie baasvajadusi on tunda ennast turvaliselt ja turvalisust loob see, kui kokkulepped peavad, me saame ennustada, kuidas elu hakkab minema ja kuidas partner käitub. Turvatunde puudumine ajab seevastu hulluks, ebastabiilsus lõhub psüühikat. Uuringud näitavad, et hirmus ja ebastabiilsuses elamine muudab aju ning see teeb meid inimestena rumalamaks.

 

Väärkohtleja käitumist saadab mõte „aga mul on õigus praegu niimoodi teha“. Ja see mõte takistab neil muutumast. Kui väärkohtleja ütleb, et ta tahab muutuda, aga ei otsi endale abi ega anna endast kõik, et oma käitumist muuta, on kõige parem suhtest lahkuda.

 

Kuidas teada, kas suhtesse tasub jääda ja kas tasub proovida suhet parandada? Vaata, mida partner teeb: kas tema sõna ja tegu lähevad kokku? Kui sõna ja tegu on lahus, tuleb uskuda tegusid.

 

Mis teeb selle paljude ohvrite jaoks segasemaks, on asjaolu, et väärkohtlejad suudavad enamasti teiste ees väga head kuvandit hoida. Nad võivad olla suurepärased kolleegid, juhid, sõbrad ja seltskonnakaaslased. Seal nad suudavad ennast reguleerida, sest teistele meeldimine on tähtis, aga oma partnerile meeldimine ei ole oluline. Oluline on hoopis tunda, et nemad kontrollivad olukorda suhtes ja elu käib nii, nagu nemad soovivad.

 

Armastus on tegu, mis ütleb: „Ma hoolin.“ Inimesed, kes sind armastavad, ei väärkohtle sind. Nad käituvad sinuga lugupidavalt ja õrnalt, peavad kokkulepetest kinni, pööravad tähelepanu su tunnetele ja vajadustele ning kohtlevad neid hellalt. Nad on ausad ja hoolivad.

 

Põhilised väärkohtlemise viisid paarisuhtes

 

TUNNETE TÜHISTAMINE

 

·         Inimene peab saama oma tunnet tunda ja väljendada. Ja teine peab jääma sealjuures tema suhtes vägivallatuks. Väärkohtleja ei suuda jääda oma partneri suhtes viisakaks, kui teine on kurb, pahane, eriarvamusel või vajab abi, sest väärkohtleja ei tule ise toime mingi enda tundega, on selleks siis ebakindlus, abitus, nõrkus, kurbus vms, mida partneri tunne temas aktiveerib. Ta ei suuda pakkuda lohutust ja mõistmist, sest ta ei ole nõus endale selgeks tegema, mis tema enda sees toimub, ja seetõttu valabki ennast teise peale välja või eemaldub.

 

·         Kui partner saab meie käitumisest haavata või juhtub tal elus mingi muu olukord, hakkame tihtipeale tema tundeid tühistama, öeldes: „Sa ei peaks niimoodi tundma, kõik on ju hästi“, „Sa said sellest täiesti valesti aru“, „Ära nüüd jaura, ma ei mõelnud ju halba!“ Sellega õpetame partnerile, et meiega ei saa ta olla kurb või haavatav ning ta peab oma tundeid alla suruma. See aga lõhub usaldust, mida tuleb pärast pikalt parandada. Peame ju tunde allasurumisel ka mingit osa endast alla suruma. Oma tunnete allasurumine ilmutab ennast tihtipeale liigse töötamise, söömise ja joomisena, ennast riskantsetesse olukordadesse panemisena, depressioonina, haigusena jne. Kui perekonnas peaks ka lapsed olema, kannatab seetõttu terve peresüsteem ja lapsed õpivad destruktiivseid käitumismustreid, mida oma suhetes täiskasvanuna ise korrata.

 

·         Eluterve partner lubab oma kaaslasel tunda solvumist, kurbust, pahameelt jne. Kõik tunded on lubatud ja väärtuslikud, sest nad kannavad endas mingit sõnumit. Küsimus on, kuidas seda tunnet väljendada. Teise inimese solvamine, tema ignoreerimine ja hoolimatult käitumine ei ole aktsepteeritav. Viisakalt oma tunnet väljendada on vajalik ja eluterve. Teame ju, kui väga me vajame tunda, et partner on meie jaoks olemas ja oleme tema jaoks see eriline ja väärtuslik ning kui me ei saa seda, siis tunneme pettumust. Või kui meie vajadus ei saa suhtes rahuldatud, siis tunneme valu ja hüljatust. Just sellistel hetkedel on meil vajadus saada kogeda oma partneri lohutust ja toetust, tema kuulamist ja mõistmist. Me vajame näha, et ta on meie jaoks olemas, ta on meie turvaline sadam, kuhu randuda.

 

VAID ÜKS ARVAMUS

 

·         Väärkohtleja ei suuda taluda kahte erinevat vaatenurka. Temas on mõttekäik: „Kui sa ei nõustu minuga, oled järelikult minu vastu“ ning seetõttu ta ründab teist inimest või jalutab minema ja muutub külmaks. On kas tema viis või ei ole mingit viisi. Tal on raske arvestada oma partneri tunnete ja vajadustega ning ta ei ole huvitatud teise vaatenurgast, kuna tunneb, et sellega peaks ta loobuma enda omast. See mõttekäik tuleb hästi välja konfliktis olles. Selle asemel et pühendada aega selleks, et partnerit mõista ja taastada kontakti, leida ühist pinda, otsustab väärkohtleja kasutada oma aega selleks, et näidata partnerile, kuidas too on valesti aru saanud. Ja kui partner ei saa aru, siis kõnnib ta lihtsalt minema või tõstab häält ja solvab.

 

EBAVÕRDNE SUHE

 

·         Väärkohtleja maailm on nii habras, et sinna ei mahu kaks võrdväärset inimest. Selleks et ellu jääda, saab seal olla ainult tema: tema tunded, tema vajadused, tema hirmud. Ta ei pea oluliseks jagada partnerile infot oma käitumise, tegude või valikute kohta või hoolitseda oma partneri tunnete ja vajaduste eest. Partner on tema jaoks objekt, diivanikaunistus, kellega tegeletakse siis, kui aega ja tuju on. Võrdväärses suhtes ollakse teineteise jaoks olemas hetkedel, kui teine seda vajab – lohutatakse, toetatakse, kuulatakse, palutakse vabandust jne. Väärkohtleja tajub aga teise vajadust tema järele kui karistust, kus ta peab ohverdama midagi endast: oma aega, tähelepanu. See on tema jaoks tüütu, kuna ta ei mõista, miks partner võib ennast halvasti tunda. Tal ei ole nii palju empaatiat, et ta suudaks nendel hetkedel ennast teise olukorda asetada ning viisakaks ja hoolivaks jääda.

 

EBASTABIILSUS

 

·         Väärkohtleja võib tihti muuta oma arvamust – nt täna ma tunnen, et tahan sinuga koos olla, aga homme võin juba arvata midagi muud – ja nii ei saa kunagi kindel olla, mida ta homme teeb, kuidas ta ennast tunneb või käitub. Ta on ettearvamatu ja ebastabiilne ning ootab ja eeldab, et partner loeks tema mõtteid. Või ta võib olla kodus justkui füüsiliselt kehana olemas, aga vaimselt välja tšekkinud. Ta elab oma elu eraldi ja jätab partneri kohustustega üksinda. Samuti on tal raske mõista, miks partner võib võtta veel tükk aega hiljem jutuks tema mingit sügavalt haavavat käitumist.

 

INETU KÄITUMINE

 

·         Väärkohtejal on alati vabandus olemas, miks ta häält tõstis, ütles „tropp“, naeruvääristas, ei pidanud kokkuleppest kinni jne, ning ta suudab selgitada, kuidas partner on vastutav tema käitumise eest. Kui teisele pikalt sellist sisendamist teha, hakkabki ta seda uskuma. Väärkohtleja maskeerib oma väärkohtleva käitumise ära ma-armastan-sind-sõnadega. Pole üldse haruldane, et ta ütleb: „Ma armastan sind. Ma tahan sind. Aga sina teed võimatuks mul jääda viisakaks. Kui sa poleks kokkuleppe kohta küsinud või kui sa poleks tulnud mulle oma muret kurtma sellel hetkel, siis ma poleks sulle halvasti ütelnud.“ Ehk et loe mu mõtteid, kui sa tahad, et ma sinuga viisakaks jääksin. Ja kuna vägivalla all kannataja ei suuda endale ära seletada, kuidas ta partner suudab temaga nii inetult käituda, samas kinnitades, et armastab teda, siis ta lõpuks hakkabki uskuma, et on ise süüdi oma partneri väärkohtlevas käitumises, ja hirmust kogeda väärkohtlemist uuesti, hakkab ta kikivarvul käima ja proovib olla veelgi parem.

 

Kuidas muuta oma suhet?

 

·         Mõtle välja, mis on see, mida sa tahad. Pane endale siht ja eesmärgid paika, et teaks, kuhu suunas hakata liikuma. Millist elu ma endale tahan? Kuidas ma tahan ennast tunda? Millist paarisuhet ma tahan? Milliseid sõprussuhteid tahan? Jne.

 

·         Pane paika tegevuskava, kuidas seda saavutada. Ümbritse ennast inimestega, kes sinu teekonda toetavad. Loo endale uus armastuse kuvand: kuidas ma soovin, et mind armastavad inimesed minuga käituksid? Nii paarisuhtes, sõprus- ja töösuhetes kui ka suhtes iseendaga.

 

·         Tegele oma tunnetega. Täiskasvanud, kes on kasvanud üles ebaturvalises perekonnas, pole arvatavasti saanud elutervelt väljendada oma viha ja valu. Tihti arvatakse, et tunded, mida kogeti lapsepõlves, ei mõjuta meid enam, sest need olid nii ammu. Tunded jäävad minevikku alles siis, kui need on läbi tunnetatud ja väljendatud.

 

·         Märka oma partnerit, võta tema jaoks aega. Regulaarne aja võtmine oma partneri jaoks on suhte õnnestumise koha pealt kriitilise tähtsusega! Kord nädalas deidil käia võiks olla kohustuslik. Armasta oma partnerit heade sõnadega. Pahatihti näen inimesi pööramas tähelepanu oma partnerile ainult siis, kui neid on vaja noomida või korrale kutsuda. Märgata tuleb ka neid hetki, kus kiita ja tunnustada.

 

Keegi ei taha olla halb partner. Olla hea partner on aga omaette kunst. Nii tuleb õnnelikus suhtes olemist õppida: kuidas olla turvaline partner. Me võime tahta parimat, aga kui meil on hingehaavad, mida pole teadvustanud ja millega tegelenud, hakkavad need juhtima elu – sealhulgas seda, kuidas suhtleme oma kaaslasega. Inetu käitumisega ei saa olla heas suhtes. Tänapäeval on palju võimalusi õppida uusi suhteteadmisi ja oskusi.

 

Ikka soovitatakse, et tee teisele seda, mida tahaksid, et sulle tehakse. Tegelikult peaks selle ümber sõnastama: „Tee teisele seda, mida ta soovib, et sa teeksid“, sest igaühe vajadused on erinevad. Kui sinus tekitab ärevatel hetkedel turvalisust see, et partner sind kuulab, siis su partner võib vajada samasugusel äreval hetkel hoopis, et sa lihtsalt hoiaksid teda ning ta saaks rahulikult aega, et koguda oma mõtteid ja alles hiljem rääkida. Õpi ära oma partneri armastusekeel ning ole väga tähelepanelik tema vajaduste suhtes. Meil on vaja õppida oma partnerit lohutama ja toetama nii, nagu tema seda vajab. Siis saab ka suhe olla imeline.




‹ Arhiiv